Tervis
Ameerika buldogi tervise kohta võib laiast internetist leida päris hulgaliselt erinevat informatsiooni. Mitmed leheküljed kinnitavad, et tõug on väga terve ning pikaealine, teised leheküljed aga julgevad välja tuua ka ameerika buldogide terviseprobleeme, samuti leiab olulist informatsiooni erinevate riikide vägagi aktiivsetest ameerika buldogi foorumitest.
Laias laastus võib terviseprobleemid jagada surmaga lõppevateks haigusteks, ning elukvaliteeti pärssivateks haigusteks. Osad neist haigustest on selgelt geneetilised, teised põhjustatud välistingimustest, kolmandate põhjuseid ei osata aga tänapäeval veel selgitada. Selge on aga üks – rääkida ameerika buldogist, kui ülitervest tõust, on vale, sest terviseprobleeme on selles tõus piisavalt ning aretuses tuleks kasutada vaid koeri, kel pole aktiivselt avalduvaid tervisehäireid, või hädasid, mida on võimalik tänapäeva meditsiiniliste teadmiste juures geenitestidega kindlaks teha.
Jälgides üle maailma leiduvat infot, võib üldistades öelda, et peamiseks noorte koerte hukkumise põhjuseks on nende tormakusest tingitud erinevad vigastused või siis ülekuumenemise tagajärjel saabunud surm (just lõunapoolsetes piirkondades), viimasel ajal on laiemalt levima hakanud ka puukide poolt edasi kantav ja ilma kiire sekkumiseta surma põhjustav haigus babesioos (ehk piroplasmoos), seda viimast ei saa küll lugeda tõu eripärast tingitud haiguseks, vaid lihtsalt laialt levinud probleemiks. Vähemlevinud surmaga lõppevatest terviseprobleemidest võib välja tuua erinevad südameveresoonkonna haigused ja neist tingitud äkksurmad, neerupuudulikkus, pankreatiit, ajuinsult, maksahaigused kuid neid haigusi esineb ühtmoodi kogu koerte populatsioonis.
Vanemas eas kimbutavad ameerika buldog aga erinevad vähkkasvajad, millesse nad tavaliselt lõpuks ka surevad. Kuigi netiavarustest võib leida, et ameerika buldogi keskmiseks elueaks arvatakse olevat koguni 14 eluaastat, siis praktika sellist eluea keskmist küll kinnitada ei saa. Üldistades võib öelda, et kui teie buldog on elanud üle 9 eluaasta, on teil juba väga vedanud ning teil on kodus väga vana buldog.
Kroonilised haigused
Lisaks ülalmainitud terviseprobleemidele ohustab ameerika buldogi hulk haigusi, mis ei lõpe ilmtingimata surmaga, kuid on äärmiselt ebamugavad taluda nii koerale kui omanikule. Neile seisunditele võib küll olla teatav geneetiline eelsoodumus, kuid neid ei loeta 100% geneetilisteks haigusteks.
Allergia
Suurimaks elukvaliteeti pärssivaks probleemiks ameerika buldogidel võib nimetada erinevaid toidust ja keskkonnast tingitud allergiaid, mis avalduvad, kas naha- või seedeprobleemidena. Allergiaprobleemid on ameerika buldogidel niivõrd laialdased, et pesakonda, kus poleks ühtegi allergikut, on raske leida nii Eestis, kui mujal maailmas. Peamiselt avalduvad allergiaprobleemid punaste sügelevate nahalaikudena, mille koer võib täiesti verilihale kraapida, sageli on allergilisel koeral põletikulised ka kõrvad, varbavahed ning kõhualune kubemepiirkond, harvem ka silmad. Seedeprobleemidena avalduv allergia põhjustab kõhulahtisust ja oksendamisi, mida ei saa seostada ühegi viirusliku või bakteriaalse nakkusega ega ussidega. Allergia on salakaval haigus, mida enamasti pole näha koera beebieas, probleemid hakkavad avalduma harilikult siis, kui koer on oma emakodust läinud uute omanike juurde – uus elukeskkond, uute toiduainetega kokkupuutumine, kerge stress koduvahetusest, kõik see võib esile tuua allergiaprobleemid, mida kutsikal emakodus ei avaldunud. Mõningatel juhtudel kasvavad noorkoerad allergiaprobleemidest välja ning peale puberteeti on kõik unustatud, enamasti aga nii lihtsalt ei lähe ning allergia avaldub suuremal või vähemal määral kogu elu. Allergia ei ole ravitav haigus, kuid seda on enamasti võimalik hoida kontrolli all kasutades allergeeni välistamise meetodit, raskematel juhtudel tuleb abiks võtta ka hormonaalsed ravimid. Selleks, et teada, mida ravida ja kuidas, on tarvis uurida, mille vastu koer allergiline on. Tänapäeval pakuvad mitmed kliinikutega koostööd tegevad meditsiinilaborid võimalust testida koeri enamlevinud allergeenide osas. Allergiku omanikul tasuks kindlasti lasta allergiatest oma koerale teha, et teada, mida vältida koera toidusedelis või milliste taimede õitsemise ajal arvestada tervise halvenemisega. Sageli on koertel allergia ka kodutolmu (tolmulestade) vastu, mis nõuab omanikul suuremat tähelepanu kodu korrashoiu osas (kuigi kodutolmu kahjuks täielikult välistada pole võimalik). Kuna koerad võivad olla allergilised kõikvõimalike taimede, tolmulestade ja toiduainete vastu, siis pole mõtet siinkohal võimalikke allergia põhjustajaid loetlema hakata – parima vastuse annab siiski allergiatest.
Düsplaasia
Lisaks allergiaprobleemidele on kirjanduses välja toodud keskmisest suurem risk küünar- ja puusaliigese düsplaasiaks ning sellega käsikäes käivaks liigeste artroosiks. Düsplaasia-aste üksi terviseprobleeme ei põhjusta, kuid kuna düsplaatiline liiges ei asu liigesepesas korrektselt ja selle tõttu ei liigu liigesepesas õigesti, hakkab see kuluma ning võib muutuda põletikuliseks, liigesesse tekib artroos. Artroosis liigese liikuvus on pärsitud, valulik ning koer hakkab lonkama, väldib liikumist ning lõpuks, muutub isegi püsti tõusmine valu tõttu võimatuks. Düsplaasiat kahjuks ravida pole võimalik, küll aga erinevad glükosamiini ning kondrotiini sisaldavad toidulisandid parandavad liigese liikuvust ja vähendavad põletikuohtu. Juba põletikus liigeseid aga ravitakse antibiootikumidega, valu leevendatakse valuvaigistitega. Mõnel pool Lääne-Euroopas on katsetatud ka, sarnaselt humaanmeditsiinile, haige liigese vahetamist liigeseproteesi vastu, kuid hetkel veel Eestis seda teenust ei pakuta. Kuigi ameerika buldog on küll kaalult raske tõug, on ta väga lihaseline, mis isegi keskmise või raske düsplaasia puhul aitab koera liigeseid piisavalt toestada nii, et haigus ei pruugi pikka aega nähtavaid terviseprobleeme tekitada, isegi vanemaealistel koertel. Seda ei saa aga võtta reeglina ning raske düsplaasiaga koeri aretuses kasutada ei tohiks, kuna teadusuuringute põhjal võib oletada, et düsplaasia on siiski osaliselt geneetiliselt edasi kanduv seisund. Selleks, et teada saada, milline on koera liigeste seisund ja düsplaasia aste tuleb koerale teha düsplaasia-rönkenuuring, mida pakuvad enamik suuremaid ja parema tehnikaga varustatud kliinikuid.
Ülalnimetatud allergia ja düsplaasiaprobleeme võib nimetada tõus üldlevinuteks. Vähem levinud, kuid siiski ameerika buldoge mõnevõrra rohkem ohustavate haigustena võib välja tuua epilepsia ja SRMA (steroidresponsiivne meningiit-artriit (koos või ilma entsefaliidiga)).
Põlve ristatisideme rebend
Viimastel aastatel on ameerika buldogide seas sagedaseks terviseprobleemiks muutunud põlve ristatisideme rebend. Nii nagu ka düsplaasia võib ristatisideme rebend olla teatava geneetilise eelsoodumusega, kuid haiguse avaldumisele aitavad kaasa keskkonnast tulenevad tegurid. Et vähendada ristatisideme rebendi riski, tuleks vältida koeral libedal pinnal liikumist, eriti mängimist, jooksmist, hüppamist, toita teda tõuomase kvaliteetse toiduga ning hoida koera kehakaal normis alates koera kutsikaeast. Ristatisideme rebend väljendub tugeva tagajala lonkena, kus koer võib keelduda jalale toetumast, või toetub jalale vaid varvastega. Tavaliselt ei võta valuvaigistid ega rahurežiim sidemerebendist tulenevat longet ära, sest põlv on ebastabiilne hoolimata, et valu on valuvaigistiga tuimestatud ja koormus miinimumini viidud. Põlve ristatisideme rebendi ravi on on enamasti operatiivne ja operatsiooni õnnestumise korral on koeral võimalik elada täisväärtuslikku elu. Ristatisideme rebendi raviks on kasutatud ka äärmuslikku rahurezhiimi vähemalt poole aasta jooksul ja sageli on selline ravi edukas, kuid nõuab omanikult suurt pühendumist, et looma jalg saaks armkoestumise läbi stabiliseeruda. Energilisemate ja suurema massiga tõugude puhul on see väga keeruline ning pigem näidustatud operatiivne ravi.
Epilepsia
Epilepsia kergemate vormide puhul võib omanik hakata tähele panema koeral aeg-ajalt esinevaid ebaadekvaatseid olekuid, kus koer justkui omas maailmas olles kulgeb kuhugi, või vastupidi tardub liikumatult paigale. Raskematel juhtudel vajub koer kokku, tal esinevad lühema- või pikemaajalised krambid. Epilepsia on tänapäeval ravimitega enamasti hästi kontrolli all hoitav haigus, kuid nõuab peremehelt väga korralikku elurežiimi järgimist koera elu lõpuni. Epilepsia kahtluse korral oleks omanikul mõistlik hakata pidama nn päevikut, kuhu kuupäevaliselt ja kellaajaliselt märgib üles koera kummalise käitumise või krambitamise hood ning nende kestvuse, see on vajalik info arstile.
SRMA
SRMA on kesknärvisüsteemi põletikuline autoimmuunhaigus, mis tavaliselt avaldub noortel koertel (alla 2-aastastel). Haigus algab ülikiiresti väga kõrgeks tõusva palavikuga, kaela kangusega, millele järgneb keha üldine kangus, tavaliselt koer eelistab seista kramplikult püsti, kael veidi longu lastud justkui kardaks midagi. Esineb ka valu kaela ja kõrvade piirkonnas, koer väldib puudutusi, sest need teevad haiget samuti avaldub depressioon. Samas kõigist neist sümptomitest hoolimata, vere kliiniline pilt on täiesti korras, veres muutusi ei ole. Haigust saab diagnoosida vaid seljaaju vedelikku analüüsides. Kuigi haiguse kirjeldus on väga kole ning koer tundub täiesti lootusetus olukorras, annab õigeaegne ja adekvaatne ravi väga häid tulemusi ning hoolimata sellest, et ravi on väga pikaajaline (mitmeid kuid), on täielikult paranemise tõenäosus väga suur.
Geneetilised haigused
Järgmise rühma probleeme tekitavatest haigustest moodustavad 100% geneetiliselt edasi kanduvad haigused. Ameerika buldogidel on enamlevinud NCL (Neuronaalne tseroidne lipofustsinoos), ihtüoos, silma entroopia ja ektroopia.
NCL (Neuronaalne tseroidne lipofustsinoos)
NCL on raske progresseeruva kuluga kesknärvisüsteemi haigus, mis lõpeb alati surmaga. Haiguse avaldumise vanuseks ameerika buldogidel on märgitud 9elukuust 3eluaastani. Haigus avaldub koordinatsioonihäirete ja ataksiana, tahtmatute lihastõmblustena, haiguse lõppfaasis pole loomal enam võimalik tõusta, kuna ta ei suuda kontrollida oma lihaseid. Haigusele puudub kahjuks ravi, ning sellise diagnoosiga koer on mõistlik uinutada tema piinade vähendamiseks. 2005. aastal leiti ameerika buldogide geenimutatsioon, mis võimaldas välja töötada NCL geenitest ameerika buldogidele. Kahjuks pole kirjandusest võimalik leida, kui suur % ameerika buldoge on NCL geeni kandjad,
kuipalju haigestunud ning kuipalju on terveid, kuid Lääne-euroopas on selle testi tegemine väga levinud ning aretusse minevad koerad on tavaliselt testitud. Ida-Euroopasse pole kahjuks testimise rutiin veel jõudnud, kuigi vähemalt Eestist on võimalik verd testimiseks meditsiinilaboritesse saata. Praeguseks hetkeks on Eestis testitud vaid 1 koer, kelle NCL test osutus negatiivseks, ehk et koer ei ole haiguse kandja.
Ithüoos
Ihtüoos on geneetiline nahahaigus, mida iseloomustab eriliselt kuiv, ketendav, paksenditega nahk. Ihtüoosihaige nahk võib olla sügelev, kuid ei pruugi, küll aga on nahk kuivusest tingitult eriti kergesti vigastatav, samuti sobilikuks pesitsuskohaks erinevatele bakteritele ja seentele, mis tekitavad nahapõletikke. Ihtüoos avaldub tavaliselt paarinädalastel kutsikatel ja ei ole ravitav. Leevendada on seda võimalik nahka sagedasti (vähemalt korra nädalas) niisutavate šampoonidega pestes, peale pesu niisutava palsami/sprey pealekandmisega ning seespidiselt nahka ja karva toetavate toidulisandite lisamisega söögile. Haigusel on erinevaid avaldumisvorme ja raskusastmeid, arvatakse, et ihtüoosi geeni kannab koguni kuni 40% populatsioonist. 2011 aasta talvel teatati, et suudeti leida ihtüoosi põhjustav geenimutatsioon, seda leiti ligi 40% uuringus osalenud ameerika buldogidest. Tänaseks päevaks on välja töötatud ning USAs avalikkusele kättesaadavaks tehtud ka ihtüoosi geenitest ameerika buldogidele. Kas seda on juba võimalik ka Eesti koertele teha, pole hetkel teada.
Entroopia
Entroopia on haigus, kus silmalaug keerdub sissepoole, mille tagajärjel ripsmed hõõruvad ja ärritavad silma, mis tekitab põletikku, nägemise halvenemist. Ravi on operatiivne ja edukas. Ravita jätmise korral aga põhjustab haigust pimedaks jäämist.
Ektroopia
Ektroopia on vastupidi, alumise silmalau väljakeerdumine. See seisund ei põhjusta sageli mingeid sümptomeid, kuid raskematel juhtudel tekitab konjutiviiti ja ülemäärast pisarate eritust. Raviks, nii nagu entroopia puhul, on operatiivne sekkumine. Mõlemaid haiguseid loetakse geneetilisteks haigusteks.
Muud ohtlikud terviseseisundid
Mädaemakas
Kuigi mädaemakas (emakapõletik, püomeetra) pole tõuspetsiifiline haigus, tuleb emaste koerte omanikel olla tähelepanelik, et märgata selle haiguse küllalt peidetud sümptome, sest mädaemakas on eluohtlik seisund ja vajab ALATI kiiret meditsiinilist sekkumist. Peamiste sümptomitena võib välja tuua mädase/verise eritise eritumine tupest jooksuaja välisel ajal, suurenenud janu, oksendamise, depressioon, kuid haigus võib olla viimase hetkeni ka täiesti sümptomitevaba. Seetõttu, kui emase koera käitumises märgatakse mingeid aktiivsuse ja tujumuutusi on kindlam pöörduda professionaali poole, haigus on tuvastatav ultraheliuuringuga ja ravi on alati operatiivne.
Maokeerd
Veel üks terviseseisund, mis pole küll tõuspetsiifiline, kuid vajab ülikiiret arstide sekkumist, ilma milleta koer sureb, on maokeerd. Eriti ohustab see haigus sügava rinnakorviga koeri, kuid siiski on iga natukese aja tagant kuulda ka maokeeru tagajärjel hukkunud ameerika buldogidest. Kõige iseloomulikum käitumine maokeeru korral on tugev rahutus, hingeldus ja tugev ila eritus. Koer üritab korduvalt tagajärjetult oksendada. Loomal raske paigal püsida, liigub pidevalt ringi, vahetab kohta ja asendit. Nähtavad limaskestad on heledad, kõhupiirkond on pinges. Selliste sümptomite ilmnedes pole enam aega oodata, abi tuleb leida kiiresti, see tähendab, et lausa tunni-paari jooksul. Eestis on hetkel 2 loomakliinikut (Tallinnas Loomade Kiirabi ja Tartus Maaülikooli Kliinik), kuhu saab ni nädalavahetustel, kui keset ööd pöörduda.
Kasutatud kirjandus
Evans J, Katz ML, Levesque D, Shelton D, deLahunta A and O’Brien DP. A Variant Form of Neuronal Ceroid Lipofuscinosis in American Bulldogs. J. Vet. Internal Med. 2005;19:44-51.
Fishman A. American Bulldog. USA: Kennel Club Books, 2009.
Runge JJ, Kelly SP, Gregor TP, Kotwal S, Smith GK. Distraction index as a risk factor for osteoarthritis associated with hip dysplasia in four large dog breeds. J Small Anim Pract. 2010;51:264-9. http://sites.google.com/site/estgreatdane/maokeerd, vaadatud 21.05.2011
http://www.american-bulldog.nu/index.html/pagina37.html, vaadatud 21.05.2011
http://en.wikipedia.org/wiki/American_Bulldog, vaadatud 22.05.2011
http://www.ehow.com/list_5900605_health-care-issues-american-bulldogs.html, vaadatud 22.05.2011
http://www.ehow.com/about_6606566_american-bulldog-skin-problems.html, vaadatud 20.05.2011
http://www.offa.org/stats_hip.html, vaadatud 22.05.2011
http://www.offa.org/stats_ed.html, vaadatud 20.05.2011
http://www.dogresources.com/phpBB2/viewforum.php?f=47&sid=b5e072a373d98604edeea9011ac0ec25, vaadatud 22.05.2011
http://ambulldog.info/forumdisplay.php?f=5, vaadatud 22.05.2011
http://www.ambulldog.org/viewforum.php?f=6&sid=f1614a81e29048a1bda654e925740dad, vaadatud 21.05.2011
Laias laastus võib terviseprobleemid jagada surmaga lõppevateks haigusteks, ning elukvaliteeti pärssivateks haigusteks. Osad neist haigustest on selgelt geneetilised, teised põhjustatud välistingimustest, kolmandate põhjuseid ei osata aga tänapäeval veel selgitada. Selge on aga üks – rääkida ameerika buldogist, kui ülitervest tõust, on vale, sest terviseprobleeme on selles tõus piisavalt ning aretuses tuleks kasutada vaid koeri, kel pole aktiivselt avalduvaid tervisehäireid, või hädasid, mida on võimalik tänapäeva meditsiiniliste teadmiste juures geenitestidega kindlaks teha.
Jälgides üle maailma leiduvat infot, võib üldistades öelda, et peamiseks noorte koerte hukkumise põhjuseks on nende tormakusest tingitud erinevad vigastused või siis ülekuumenemise tagajärjel saabunud surm (just lõunapoolsetes piirkondades), viimasel ajal on laiemalt levima hakanud ka puukide poolt edasi kantav ja ilma kiire sekkumiseta surma põhjustav haigus babesioos (ehk piroplasmoos), seda viimast ei saa küll lugeda tõu eripärast tingitud haiguseks, vaid lihtsalt laialt levinud probleemiks. Vähemlevinud surmaga lõppevatest terviseprobleemidest võib välja tuua erinevad südameveresoonkonna haigused ja neist tingitud äkksurmad, neerupuudulikkus, pankreatiit, ajuinsult, maksahaigused kuid neid haigusi esineb ühtmoodi kogu koerte populatsioonis.
Vanemas eas kimbutavad ameerika buldog aga erinevad vähkkasvajad, millesse nad tavaliselt lõpuks ka surevad. Kuigi netiavarustest võib leida, et ameerika buldogi keskmiseks elueaks arvatakse olevat koguni 14 eluaastat, siis praktika sellist eluea keskmist küll kinnitada ei saa. Üldistades võib öelda, et kui teie buldog on elanud üle 9 eluaasta, on teil juba väga vedanud ning teil on kodus väga vana buldog.
Kroonilised haigused
Lisaks ülalmainitud terviseprobleemidele ohustab ameerika buldogi hulk haigusi, mis ei lõpe ilmtingimata surmaga, kuid on äärmiselt ebamugavad taluda nii koerale kui omanikule. Neile seisunditele võib küll olla teatav geneetiline eelsoodumus, kuid neid ei loeta 100% geneetilisteks haigusteks.
Allergia
Suurimaks elukvaliteeti pärssivaks probleemiks ameerika buldogidel võib nimetada erinevaid toidust ja keskkonnast tingitud allergiaid, mis avalduvad, kas naha- või seedeprobleemidena. Allergiaprobleemid on ameerika buldogidel niivõrd laialdased, et pesakonda, kus poleks ühtegi allergikut, on raske leida nii Eestis, kui mujal maailmas. Peamiselt avalduvad allergiaprobleemid punaste sügelevate nahalaikudena, mille koer võib täiesti verilihale kraapida, sageli on allergilisel koeral põletikulised ka kõrvad, varbavahed ning kõhualune kubemepiirkond, harvem ka silmad. Seedeprobleemidena avalduv allergia põhjustab kõhulahtisust ja oksendamisi, mida ei saa seostada ühegi viirusliku või bakteriaalse nakkusega ega ussidega. Allergia on salakaval haigus, mida enamasti pole näha koera beebieas, probleemid hakkavad avalduma harilikult siis, kui koer on oma emakodust läinud uute omanike juurde – uus elukeskkond, uute toiduainetega kokkupuutumine, kerge stress koduvahetusest, kõik see võib esile tuua allergiaprobleemid, mida kutsikal emakodus ei avaldunud. Mõningatel juhtudel kasvavad noorkoerad allergiaprobleemidest välja ning peale puberteeti on kõik unustatud, enamasti aga nii lihtsalt ei lähe ning allergia avaldub suuremal või vähemal määral kogu elu. Allergia ei ole ravitav haigus, kuid seda on enamasti võimalik hoida kontrolli all kasutades allergeeni välistamise meetodit, raskematel juhtudel tuleb abiks võtta ka hormonaalsed ravimid. Selleks, et teada, mida ravida ja kuidas, on tarvis uurida, mille vastu koer allergiline on. Tänapäeval pakuvad mitmed kliinikutega koostööd tegevad meditsiinilaborid võimalust testida koeri enamlevinud allergeenide osas. Allergiku omanikul tasuks kindlasti lasta allergiatest oma koerale teha, et teada, mida vältida koera toidusedelis või milliste taimede õitsemise ajal arvestada tervise halvenemisega. Sageli on koertel allergia ka kodutolmu (tolmulestade) vastu, mis nõuab omanikul suuremat tähelepanu kodu korrashoiu osas (kuigi kodutolmu kahjuks täielikult välistada pole võimalik). Kuna koerad võivad olla allergilised kõikvõimalike taimede, tolmulestade ja toiduainete vastu, siis pole mõtet siinkohal võimalikke allergia põhjustajaid loetlema hakata – parima vastuse annab siiski allergiatest.
Düsplaasia
Lisaks allergiaprobleemidele on kirjanduses välja toodud keskmisest suurem risk küünar- ja puusaliigese düsplaasiaks ning sellega käsikäes käivaks liigeste artroosiks. Düsplaasia-aste üksi terviseprobleeme ei põhjusta, kuid kuna düsplaatiline liiges ei asu liigesepesas korrektselt ja selle tõttu ei liigu liigesepesas õigesti, hakkab see kuluma ning võib muutuda põletikuliseks, liigesesse tekib artroos. Artroosis liigese liikuvus on pärsitud, valulik ning koer hakkab lonkama, väldib liikumist ning lõpuks, muutub isegi püsti tõusmine valu tõttu võimatuks. Düsplaasiat kahjuks ravida pole võimalik, küll aga erinevad glükosamiini ning kondrotiini sisaldavad toidulisandid parandavad liigese liikuvust ja vähendavad põletikuohtu. Juba põletikus liigeseid aga ravitakse antibiootikumidega, valu leevendatakse valuvaigistitega. Mõnel pool Lääne-Euroopas on katsetatud ka, sarnaselt humaanmeditsiinile, haige liigese vahetamist liigeseproteesi vastu, kuid hetkel veel Eestis seda teenust ei pakuta. Kuigi ameerika buldog on küll kaalult raske tõug, on ta väga lihaseline, mis isegi keskmise või raske düsplaasia puhul aitab koera liigeseid piisavalt toestada nii, et haigus ei pruugi pikka aega nähtavaid terviseprobleeme tekitada, isegi vanemaealistel koertel. Seda ei saa aga võtta reeglina ning raske düsplaasiaga koeri aretuses kasutada ei tohiks, kuna teadusuuringute põhjal võib oletada, et düsplaasia on siiski osaliselt geneetiliselt edasi kanduv seisund. Selleks, et teada saada, milline on koera liigeste seisund ja düsplaasia aste tuleb koerale teha düsplaasia-rönkenuuring, mida pakuvad enamik suuremaid ja parema tehnikaga varustatud kliinikuid.
Ülalnimetatud allergia ja düsplaasiaprobleeme võib nimetada tõus üldlevinuteks. Vähem levinud, kuid siiski ameerika buldoge mõnevõrra rohkem ohustavate haigustena võib välja tuua epilepsia ja SRMA (steroidresponsiivne meningiit-artriit (koos või ilma entsefaliidiga)).
Põlve ristatisideme rebend
Viimastel aastatel on ameerika buldogide seas sagedaseks terviseprobleemiks muutunud põlve ristatisideme rebend. Nii nagu ka düsplaasia võib ristatisideme rebend olla teatava geneetilise eelsoodumusega, kuid haiguse avaldumisele aitavad kaasa keskkonnast tulenevad tegurid. Et vähendada ristatisideme rebendi riski, tuleks vältida koeral libedal pinnal liikumist, eriti mängimist, jooksmist, hüppamist, toita teda tõuomase kvaliteetse toiduga ning hoida koera kehakaal normis alates koera kutsikaeast. Ristatisideme rebend väljendub tugeva tagajala lonkena, kus koer võib keelduda jalale toetumast, või toetub jalale vaid varvastega. Tavaliselt ei võta valuvaigistid ega rahurežiim sidemerebendist tulenevat longet ära, sest põlv on ebastabiilne hoolimata, et valu on valuvaigistiga tuimestatud ja koormus miinimumini viidud. Põlve ristatisideme rebendi ravi on on enamasti operatiivne ja operatsiooni õnnestumise korral on koeral võimalik elada täisväärtuslikku elu. Ristatisideme rebendi raviks on kasutatud ka äärmuslikku rahurezhiimi vähemalt poole aasta jooksul ja sageli on selline ravi edukas, kuid nõuab omanikult suurt pühendumist, et looma jalg saaks armkoestumise läbi stabiliseeruda. Energilisemate ja suurema massiga tõugude puhul on see väga keeruline ning pigem näidustatud operatiivne ravi.
Epilepsia
Epilepsia kergemate vormide puhul võib omanik hakata tähele panema koeral aeg-ajalt esinevaid ebaadekvaatseid olekuid, kus koer justkui omas maailmas olles kulgeb kuhugi, või vastupidi tardub liikumatult paigale. Raskematel juhtudel vajub koer kokku, tal esinevad lühema- või pikemaajalised krambid. Epilepsia on tänapäeval ravimitega enamasti hästi kontrolli all hoitav haigus, kuid nõuab peremehelt väga korralikku elurežiimi järgimist koera elu lõpuni. Epilepsia kahtluse korral oleks omanikul mõistlik hakata pidama nn päevikut, kuhu kuupäevaliselt ja kellaajaliselt märgib üles koera kummalise käitumise või krambitamise hood ning nende kestvuse, see on vajalik info arstile.
SRMA
SRMA on kesknärvisüsteemi põletikuline autoimmuunhaigus, mis tavaliselt avaldub noortel koertel (alla 2-aastastel). Haigus algab ülikiiresti väga kõrgeks tõusva palavikuga, kaela kangusega, millele järgneb keha üldine kangus, tavaliselt koer eelistab seista kramplikult püsti, kael veidi longu lastud justkui kardaks midagi. Esineb ka valu kaela ja kõrvade piirkonnas, koer väldib puudutusi, sest need teevad haiget samuti avaldub depressioon. Samas kõigist neist sümptomitest hoolimata, vere kliiniline pilt on täiesti korras, veres muutusi ei ole. Haigust saab diagnoosida vaid seljaaju vedelikku analüüsides. Kuigi haiguse kirjeldus on väga kole ning koer tundub täiesti lootusetus olukorras, annab õigeaegne ja adekvaatne ravi väga häid tulemusi ning hoolimata sellest, et ravi on väga pikaajaline (mitmeid kuid), on täielikult paranemise tõenäosus väga suur.
Geneetilised haigused
Järgmise rühma probleeme tekitavatest haigustest moodustavad 100% geneetiliselt edasi kanduvad haigused. Ameerika buldogidel on enamlevinud NCL (Neuronaalne tseroidne lipofustsinoos), ihtüoos, silma entroopia ja ektroopia.
NCL (Neuronaalne tseroidne lipofustsinoos)
NCL on raske progresseeruva kuluga kesknärvisüsteemi haigus, mis lõpeb alati surmaga. Haiguse avaldumise vanuseks ameerika buldogidel on märgitud 9elukuust 3eluaastani. Haigus avaldub koordinatsioonihäirete ja ataksiana, tahtmatute lihastõmblustena, haiguse lõppfaasis pole loomal enam võimalik tõusta, kuna ta ei suuda kontrollida oma lihaseid. Haigusele puudub kahjuks ravi, ning sellise diagnoosiga koer on mõistlik uinutada tema piinade vähendamiseks. 2005. aastal leiti ameerika buldogide geenimutatsioon, mis võimaldas välja töötada NCL geenitest ameerika buldogidele. Kahjuks pole kirjandusest võimalik leida, kui suur % ameerika buldoge on NCL geeni kandjad,
kuipalju haigestunud ning kuipalju on terveid, kuid Lääne-euroopas on selle testi tegemine väga levinud ning aretusse minevad koerad on tavaliselt testitud. Ida-Euroopasse pole kahjuks testimise rutiin veel jõudnud, kuigi vähemalt Eestist on võimalik verd testimiseks meditsiinilaboritesse saata. Praeguseks hetkeks on Eestis testitud vaid 1 koer, kelle NCL test osutus negatiivseks, ehk et koer ei ole haiguse kandja.
Ithüoos
Ihtüoos on geneetiline nahahaigus, mida iseloomustab eriliselt kuiv, ketendav, paksenditega nahk. Ihtüoosihaige nahk võib olla sügelev, kuid ei pruugi, küll aga on nahk kuivusest tingitult eriti kergesti vigastatav, samuti sobilikuks pesitsuskohaks erinevatele bakteritele ja seentele, mis tekitavad nahapõletikke. Ihtüoos avaldub tavaliselt paarinädalastel kutsikatel ja ei ole ravitav. Leevendada on seda võimalik nahka sagedasti (vähemalt korra nädalas) niisutavate šampoonidega pestes, peale pesu niisutava palsami/sprey pealekandmisega ning seespidiselt nahka ja karva toetavate toidulisandite lisamisega söögile. Haigusel on erinevaid avaldumisvorme ja raskusastmeid, arvatakse, et ihtüoosi geeni kannab koguni kuni 40% populatsioonist. 2011 aasta talvel teatati, et suudeti leida ihtüoosi põhjustav geenimutatsioon, seda leiti ligi 40% uuringus osalenud ameerika buldogidest. Tänaseks päevaks on välja töötatud ning USAs avalikkusele kättesaadavaks tehtud ka ihtüoosi geenitest ameerika buldogidele. Kas seda on juba võimalik ka Eesti koertele teha, pole hetkel teada.
Entroopia
Entroopia on haigus, kus silmalaug keerdub sissepoole, mille tagajärjel ripsmed hõõruvad ja ärritavad silma, mis tekitab põletikku, nägemise halvenemist. Ravi on operatiivne ja edukas. Ravita jätmise korral aga põhjustab haigust pimedaks jäämist.
Ektroopia
Ektroopia on vastupidi, alumise silmalau väljakeerdumine. See seisund ei põhjusta sageli mingeid sümptomeid, kuid raskematel juhtudel tekitab konjutiviiti ja ülemäärast pisarate eritust. Raviks, nii nagu entroopia puhul, on operatiivne sekkumine. Mõlemaid haiguseid loetakse geneetilisteks haigusteks.
Muud ohtlikud terviseseisundid
Mädaemakas
Kuigi mädaemakas (emakapõletik, püomeetra) pole tõuspetsiifiline haigus, tuleb emaste koerte omanikel olla tähelepanelik, et märgata selle haiguse küllalt peidetud sümptome, sest mädaemakas on eluohtlik seisund ja vajab ALATI kiiret meditsiinilist sekkumist. Peamiste sümptomitena võib välja tuua mädase/verise eritise eritumine tupest jooksuaja välisel ajal, suurenenud janu, oksendamise, depressioon, kuid haigus võib olla viimase hetkeni ka täiesti sümptomitevaba. Seetõttu, kui emase koera käitumises märgatakse mingeid aktiivsuse ja tujumuutusi on kindlam pöörduda professionaali poole, haigus on tuvastatav ultraheliuuringuga ja ravi on alati operatiivne.
Maokeerd
Veel üks terviseseisund, mis pole küll tõuspetsiifiline, kuid vajab ülikiiret arstide sekkumist, ilma milleta koer sureb, on maokeerd. Eriti ohustab see haigus sügava rinnakorviga koeri, kuid siiski on iga natukese aja tagant kuulda ka maokeeru tagajärjel hukkunud ameerika buldogidest. Kõige iseloomulikum käitumine maokeeru korral on tugev rahutus, hingeldus ja tugev ila eritus. Koer üritab korduvalt tagajärjetult oksendada. Loomal raske paigal püsida, liigub pidevalt ringi, vahetab kohta ja asendit. Nähtavad limaskestad on heledad, kõhupiirkond on pinges. Selliste sümptomite ilmnedes pole enam aega oodata, abi tuleb leida kiiresti, see tähendab, et lausa tunni-paari jooksul. Eestis on hetkel 2 loomakliinikut (Tallinnas Loomade Kiirabi ja Tartus Maaülikooli Kliinik), kuhu saab ni nädalavahetustel, kui keset ööd pöörduda.
Kasutatud kirjandus
Evans J, Katz ML, Levesque D, Shelton D, deLahunta A and O’Brien DP. A Variant Form of Neuronal Ceroid Lipofuscinosis in American Bulldogs. J. Vet. Internal Med. 2005;19:44-51.
Fishman A. American Bulldog. USA: Kennel Club Books, 2009.
Runge JJ, Kelly SP, Gregor TP, Kotwal S, Smith GK. Distraction index as a risk factor for osteoarthritis associated with hip dysplasia in four large dog breeds. J Small Anim Pract. 2010;51:264-9. http://sites.google.com/site/estgreatdane/maokeerd, vaadatud 21.05.2011
http://www.american-bulldog.nu/index.html/pagina37.html, vaadatud 21.05.2011
http://en.wikipedia.org/wiki/American_Bulldog, vaadatud 22.05.2011
http://www.ehow.com/list_5900605_health-care-issues-american-bulldogs.html, vaadatud 22.05.2011
http://www.ehow.com/about_6606566_american-bulldog-skin-problems.html, vaadatud 20.05.2011
http://www.offa.org/stats_hip.html, vaadatud 22.05.2011
http://www.offa.org/stats_ed.html, vaadatud 20.05.2011
http://www.dogresources.com/phpBB2/viewforum.php?f=47&sid=b5e072a373d98604edeea9011ac0ec25, vaadatud 22.05.2011
http://ambulldog.info/forumdisplay.php?f=5, vaadatud 22.05.2011
http://www.ambulldog.org/viewforum.php?f=6&sid=f1614a81e29048a1bda654e925740dad, vaadatud 21.05.2011